Kui mängija lööb palli löömiseks reketiga, kantakse jõud esmalt läbi käe raamile ja seejärel jaotatakse üle nöörivoodi (ala, kus nöörid ristuvad). Tennisepalliga kokkupuutel nöörid deformeeruvad, -surudes ja venitades-, et säilitada energiat nagu vedru. Seejärel klõpsavad nad kiiresti tagasi, kandes selle energia tagasi pallile ja lükates seda suurel kiirusel edasi.
Raam mängib selles protsessis "toe ja reguleerimise" rolli. See peab olema piisavalt jäik, et minimeerida energiakadu, säilitades samas piisava elastsuse, et summutada vibratsiooni ja suurendada tagasilöögi efektiivsust. Raami kuju ja materjal mõjutavad seda energiaülekannet; Näiteks pakub jäigem raam tavaliselt suuremat kontrolli, samas kui paindlikum raam hõlbustab kuuli suuremat kiirust.
Stringimustri tihedus ja pinge mõjutavad ka jõudlust. Tihe muster (nt 18 × 20) pakub suuremat stabiilsust ja kontrolli, samas kui avatud muster (nt 16 × 19) tekitab pallile rohkem "hammustust", suurendades pöörlemist. Suurem pinge võimaldab peenemat juhtimist, kuid vähendab elastsust; madalam pinge muudab võimsuse genereerimise lihtsamaks, kuid ohverdab täpsuse.
Lühidalt öeldes on tennisereketi tööpõhimõte järgmine: mängija kineetiline energia → ülekanne raami kaudu → energia salvestamine ja tagasilöök nöörides → palli kiirendamine-samal ajal kui konstruktsioon tasakaalustab jõudu ja pöörlemist.
