Materjali eeltöötlemine-ja paigutuse kujundamine. Kaasaegsed reketid kasutavad peamiselt süsinikkiudu. Protsess algab paigutusprojektiga, kus süsinikkiust lehed on paigutatud kindlasse suunda (nt 0 kraadi, 45 kraadi ja 90 kraadi) ja immutatud vaiguga. Konkreetne paigutuse konfiguratsioon määrab reketi väändejäikuse, elastsuse ja stabiilsuse; see samm on konstruktsiooni kavandamisel kesksel kohal.
Vormimine ja kõrgel{0}}temperatuuril, kõrgsurvel{1}}kõvenemine. Eelimmutatud süsinikkiudmaterjalid asetatakse metallvormi. Kuumuse ja kõrgsurve kombinatsiooni kaudu, mis sarnaneb "küpsetamise-ja -pressimise" protsessiga-, kõveneb materjal ja võtab vormi sees kuju, moodustades reketi raami ja võlli põhistruktuuri. See etapp määrab reketi kaalu ja ühtluse, samuti sisemiste õhumullide või struktuurivigade olemasolu.
Kärpimine ja kokkupanek. Pärast vormimist läbib reket viimistlusprotsessid, nagu servade lõikamine, lihvimine ja puurimine, millele järgneb raami, võlli ja käepideme kokkupanek. Lõpuks läbib reket värvimise, märgistamise ja kvaliteedikontrolli,-sealhulgas kaalutasakaalu ja tõmbetugevuse (nööri pinge)-testid, et tagada selle vastavus tehasestandarditele.
Sulgpallireketite tootmisprotsess on sisuliselt materjaliteaduse ja täppistehnika suland; mida rafineeritum on protsess, seda usaldusväärsemaks reket stabiilsuse, järjepidevuse ja jõudluse osas muutub.